Rohelised mõtted…

Ilm üllatas meid kahe imeilusa sooja sooja suvepäevaga. Õnneks normaliseerus Eesti ilm kohe, et mitte eestlast liiga ära hellitada. Kindlasti oli juba palju neid kelle jaoks oli palav. Aga mina olin nagu pradiisis. Teisipäeval käisidki elusiilid päälinnas ilma nautimas ja elu elamas. Kaasa oli pakitud õhtueine, mida sõime Harjumäe nõlval, silme ees sagiv Vabaduse väljak. Tallinlased söövad kahetsusväärselt vähe väljas. Siinkohal ei mõtle ma restoranis söömist, vaid pigem linnaruumis söömist. Paljudes Euroopa linnades on tavaline, et lõunapausidel hõivavad inimesed ilusa ilmaga kõik vähegi rohelised lapid. Samuti ei ole Tallinna kesklinnas eriti palju kohti, kus lebotada võimalik oleks.

Liiga vähe parke ja rohealasid! Eks selles on süüdi ka nõukogude kord, mis kujundas linnapildi selliseks, et töörahval mingit kiusatust puhata ei oleks. Londonis on kokku 8 kuninglikku parki ja lisaks palju väiksemaid rohelisi väljakuid ja platsikesi. Kuigi see number ei kõla väga suurelt on need pargid hiiglaslikud ja katavad kokku 1975 hektarit. Seda on palju. Mul on ka õnnestunud käia Kensingtonis ja Notting Hillsis, kus on samanimelisest USA filmist tuntud väikesed erapargid. Need tõesti eksisteerivad!

Suvaline murulapp London Eye'lt pildistatuna

Park Dublinis Iirimaal

Vastuargumendiks võib muidugi öelda, et Tallinnast välja sõitmine võtab väga vähe aega ning metsik loodus on kohe linna külje all. Kui juba London võrdluseks oli, siis selle hiiglasliku linna südamest välja jõudmine on ilmselt paras katsumus. Esiteks juba tema suuruse ja teiseks metsiku liikluse tõttu. Muidugi ääristavad Londonit pikalt pikalt ühetaoliste majadega eeslinnad ja nende lõppedes põllumaad. Ei mingit metsa.

Kuid mina mõtlesin eelkõige meeldivat ajaveetmist linna südames ja selleks meil palju võimalusi just ei ole.

Teine probleem on meri. Meri on nähtamatu. Just eile käisin ühe oma sõbrannaga Tallinna loomaaias. Teatavasti peab ilma autota inimene selle jaoks sõitma üsna pikalt troll number 6-ga. Läbides Kristiinet ja Mustamäge mööduvad ühetaolised majad, igav on. Järsku avaneb aga paremat kätt avar vaade-meri, sillerdamas siniselt ja selgelt. Vaatepildi peale ütleb mu sõbranna: ” Issand! Meri on NII lähedal!?”

Kesklinnas on kerge unustada kui lähedal meri kogu aeg on. Ta on siinsamas. Peaaegu käega katsutav. Aga ainuke asi, mis sellest aimdust annab on jahe tuul. Kui tahame mere äärde jalutama minna peame esmalt SÕITMA Piritale, kus on alles rahval lubatud merd näha. Ja kui tihti ma seda ikka teen?! Olles kesklinnas jalutan pigem Toompeale ja vaatan merd kaugelt vaateplatvormilt. Alla linna tagasi jõudes on juba ununenud, et merele nii lähedal olen. Jälle on tegemist keerulise probleemiga, mille lahendamine nõuaks suuremat sorti ümberplaneeringut ja suuri suuri summasid. Praegu võib ainult loota, et ühel heal päeval antakse meri tallinlasele kui õiguslikule omanikule tagasi ja Norde Centrum ja muu selline leiab endale veidi sobivama koha! Seniks aga võtkem, mis võtta annab ja asustagem kõik rohelised lapikesed!

Einestamine kanali ääres

Jutt kaldus nüüd küll veidi teemast eemale. Kahjuks ei õnnestunud elusiilidel oma toredat pikniku jällegi korralikult pildistada. Aga kokkuvõtvalt oli tore õhtu, ilus ilm, kaunis linn ja hea seltskond.

-Mammu-

3 thoughts on “Rohelised mõtted…

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s