Pildikesi Londonist ja Cardiffist

Lõpuks olen kodus ja lõpuks on aega ja jaksu siia midagi kirjutada. Kuigi jõdsin tagasi juba reede hommikul oli järgnev nädalavahetus nii maniakaalselt sisustatud, et olin lõpuks tõeliselt läbi ning jõudsin siia alles täna.

Raske on kogu seda eelmist nädalat mingiks voolavaks jutuks seada, liiga palju värskeid emotsioone ja laialivalguvaid mälestusi. Nii siis kirjutan, mis parajast pähe tuleb.

Esimesed emotsioonid

Minu jaoks ei olnud see esimene kord Londonis ning kui viimaks pika sõidu ja ootamise peale kesklinna jõudsime tundsin kohe seda sama Londoni erilist õhku. Ilm oli tavapäratult soe ja tänavad kohutavalt rahvast täis. Käisime päev otsa kohvritega ringi ja olime ilmselt nii mõnegi jaoks tülikad turistid. Olgugi, et olin seal varem käinud, avaldas selle suure linna sumin mulle jälle tugeva mulje. Kui peale pikka jalutuskäiku legendaarse Big Beni ja parlameni hoone juurde jõudsime vaatasin seda taaskord suu ammuli. Kirju rahvas, värvilised taksod, päikeseloojangu peegeldus Thamesi jõel…kohvirataste kolin kõrvus.

Kuidas me Inglismaa kuningannat nägime…

Buckinghami palee esine. Rahvast täis nagu ikka… Kuid meie üllatuseks oli üks väravatest lahti, ümbruses oli näha paari poltseinikut, neli neist olid mootorratastel. Massipsühhoosiga kaasa minne ootasime samamoodi nagu ülejäänud rahvas, kuid kedagi ei tulnud ning otsustasime edasi liikuda. Veidi väravatest eemale pargi varju jõudnud kuulsime sireene ning uudishimu oli nii tappev, et pidime tagasi jooksma ja uurima. Kõik, mida me paraku nägime oli toonitud klaasidega uhke auto ja varjukujud klaasi taga. Aga me olime veendunud, et silmanurgas märkasime ka valget juuksepahmakat. Nii nägimegi Inglismaa kuningannat.

Tagurpidi britid…

Hetkel kui suurbritannia mõnel tänaval jala maha paned ajab sealne liiklus sind koheselt segadusse. Jah me kõik teame juba ammu, et liiklus seal on teispidi, kuid oma silmaga seda näha on teine asi. Aju hakkab sulle sissekulunud harjumustega trikke mängima. Sa ju tead, et siin tuleb teed ületades teisele poole vaadata (ja isegi vaatad korra õigele poole) aga ikka kisub pea paremale poole kui peaks vasakule vaatama ja vastupidi. Londonis on segaduses turisti ja üldse muu rahva jaoks õnneks suurelt suurelt maha maalitud-“VAATA VASAKULE” ja ” VAATA PAREMALE” Tundub ajuvaba, aga ostub igati kasulikuks. Nagu sellest ei oleks piisavalt on neil ka bussipeatused tagurpidi. Mida ma selle all mõtlen? Pean silmas seda klaasist paviljoni, kus on sees pingid. Loogiliselt võttes istud sa selle all näoga tänava poole. Aga ei. Suurbritannias või vähemalt Londonis ja Cardiffis istud sa seljaga sõidutee poole ning vaatad vastas asuvat maja. Kuidas sa näed millal buss tuleb? Ei tea! Muidugi võin ma veel jätkata. Ülejäänud Euroopas saad oma telefoni õnnelikult laetud või juuksed kuivatatud. Seal ei ole meie aparatuurile vastavat pistikut kuskilt võtta ja vahele tuleb panna elektiseadmeid lepitav adapter. Meie õnneks oli lepitavaid adaptereid vaja ainult seadmetele mitte kohalikule rahvale.

Cardiff – the capital on Wales…

Cardiff on suhteliselt väike linn, eriti kui tuled hiiglaslikust Londonist. Linna südameks võib lugeda Cardiffi ülikooli ja selle mitmeid eri hooneid. Kesklinn on täis üürimaju ja kortereid ning linn täis kõiksugu rahvusest noori. Õhus on seda ülikooli-linna tunnetus, kõik kohad on üliõpilasi täis ja olustik on väga vaba. Cardiff on küll mereäärne linn, kuid väikesel paadireisil käies selgus, et see mida nad hetkel Cardiff Bayks( laheks) kutsuvad on hoopis jõgedelt toitu saav kunstlik veekogu. Kunagi oli see laheosa avamerega ühenduses, kuid mõõn oli seal nii tugev, et lahesopist sai mudaväli. Tänapäeval on Cardiff Bay silmailu ja meelelahutuslik koht, väikese rannapromenaadiga, kus jalutatakse ja einestatakse.


Vara peole vara voodi-ehk pidu briti stiilis…Seda ma teadsin tegelikult juba varem, et eestlased ja inglased sellel teemal kuidagi ühisele nõule ei jõua. Kui meil siin on normaalne peole
minna natuke enne või peale südaööd ning lahkuda varavalges, siis ühendatud kuningriikides käib asi teisiti. Kui sa end poole üheks klubisse sead, pead juba pooleteist tunni pärast koju minema…olles alles alustanud! Meilt nõudis suur pingutust, et kell kümme (algse plaani järgi kell üheksa) end teatud lokaali seada. Ka seal oldud nädala lõpus oli kummaline vaadata kell 7 inimesi end klubi järjekorda seadmas. Vähemalt jõuad varakult koju ning saad end välja puhata. Ehk sellega harjuks ära. Aga selleks läheks ilmselt aega….

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s