Elusiilid kuurortis!

Ja jällegi on imekspandavalt palju aega möödunud viimasest postitusest. Vahepeal on elusiil lakkamatult reisikotti pakkinud ja kirjutamine sootuks ununenud. Möödunud nädala veetsin suvepealinnas.

Kes siis poleks Pärnus käinud eks! Minagi olen ja korduvalt, ent pikemalt pole seal varem viibinud. Pärnu on suvepealinn põhjusega! Talvel unine väikelinn, kus toimub vähe ja suvel lõõgastav linnake, kus kirjule seltskonnale lisaks leiab lausa iga päev mingi ürituse. Pärnu on ilus ja rahuliku tempoga. Paljud sinna tulnud puhkajad üritavad veeta poolt päeva rannas, et siis nelja paiku mugavalt kuskil einestada ning hiljem peale rahulikku uinakut ööelusse sukelduda. Aga selleks kõigeks on aega üsna küllaldaselt, või isegi kui ei ole siis ei tehta sellest suurt numbrit. See ei ole Tallinn, mille tempo on lakkamatu! Samas on Pärnu siiski väike linn ja teisipäeva öösel kell 1 on turistid hotellidesse taandunud ja linnaelanikud puhkavad oma kodudes. Tänavad on nii tühjad, et võime keset sõidudeed südamerahus jalgrattaga sõita!Ja jalgratastest rääkides…Üsna kavala äriplaanina on mitmel pool linnas võimalik jalgratta rent! Ja seda kasutatakse agaralt ära. Ka mina sõitsin jalgrattaga ja kummaline oli, et seal linnas tunned sa ratta seljas end üsna turvaliselt. Palju on jalgrattateid ja teisi rattureid. Seal oled sa loomulik ja märgatud osa linnast, vastupidiselt rattavaenulikule pealinnale, kus kõnniteed valitsevad jalakäiad ja autoteed manikaalsed taksojuhid koos ülejäänud närviliste ummikus istuvate kodanikega. Seal oled sa rämps jalus nii ühel kui teisel! Ärge saage nüüd valesti aru. Inimestele, kes mind teavad on ilmselt selge, et olen ka Tallinnase või lausa suurlinnadesse kiindunud, kuid eks igal kohal oma head ja vead.

Tänavu kevadel teatas Viru keskusel platseeruv Katusekino, et laiendavad end Pärnu randa. Mõtlesin küll sinna minekule kaudselt, kuid kui rannas jalutades kinokava vaatasin teadsin, et pean kohe täna sinna minema! Ilm oli tuuline ja ekraan laperdas veidi, kuid elamus oli väga hea! Mugaval rannatoolil, sooja pleedi sisse mähituna ning üsna kummalise välimusega-tänu suurtelel kõrvaklappidele, olin täiesti keskendunud ühele oma lemmikfilmile-“Breakfast at Tiffany’s”. Kõrvaklappide tõttu ei sega vaatajat ümbritsevad helid ja ilmselt ei sega kino nii ka ümbritsevat linna. Ei oskagi välja tuua, mis on rannas, või üldse  vabas õhus filmi vaatamise juures nii erilist! Midagi selles kõiges lihtsalt võlus. Loodan varsti ka katusekinos käia, et elamusi võrrelda.

-Mammu-

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s