100 kilomeetrit ja veel veidi. Vol 1

Suve algusest saadik küpses minu peas idee, millest üpris kähku sai kindel eesmärk. Veidi üle 100 kilomeetrine matk RMK vastavatud matkaraja jupil. Peraküla-Aegviidu-Ähijärve matkarada on Eesti pikeim oma 820 kilomeetriga. Matkarada, mis lookleb minu kodust mööda umbes nelja kilomeetri lähistelt ning ahvatles end proovima. Idee olemas, tuli oodata õiget aega ning augustis lõpuks klappisid meie plaanid ilmataadi omadega ning otsus minekuks ei võtnud kaua aega. Teades, et hetkeemotsioonid on alati ehedamad otsustasin koheselt, et võtan kaasa paberi ja kirjutusvahendi ning talletan selle, mis parasjagu tunnen. Selles ja järgnevates postitustes proovin anda väikese ülevaate sellest meeldejäävast katsumusest.

Eesootav matk ja ettevalmistus

Plaanis oli jõuda koduuksest Läänemaale Noarootsi valda Spithami külasse. Teepikkus kokku umbes 106 km. Algsetest ebareaalsetest plaanidest minna kohale kolme päevaga lasime lahti ning RMK lõkkekohtade järgi planeerisime matka neljapäevaseks. Matkarada on loomulikult läbitav mõlemat pidi, kuid tehniliselt kõndisime tagurpidi Peraküla suunas, mis on Nõva RMK keskus ja koht kus kogu pikk matkarada alguse saab.Screen Shot 2015-09-01 at 15.30.27 Külapealt sai kokku laenatud varustus ning üritasime pakkida võimalikult kasinalt, et kaasas tassitavat raskust oleks võimalikult vähe. Algselt kaalusid kotid vastavalt inimesele, kes neid kandsid 10 kg ja 17 kg, minul otseloomulikult väiksem ja kergem koorem. Kuna ilmad tõotasid olla soojad ja kuivad oli riiete osakaal kotis õnneks väike, peamise raskuse andsid kaasas olevad söögid ja lisaraskuse andis vesi, mida paraku kaasas kanda oli vaja, sest joogivett lõkkekohtades ei ole. Söögi peale olin juba pikalt mõelnud ning välja olid ka arvestatud tee peale jäävad kauplused varude täiendamiseks. Kaasas kandsime õhtusöögi jaoks tarvilikke kuivaineid, mis olid umbes portsjonite kaupa kotikestesse pandud – riis, maitsestatud kusskuss, täisterapasta ja punased läätsed. Lisaks veel sool ja pipar, lahustuv kohvi, kakao ja puljong soojaks joogiks ning 40 g kotikesed keetmist mitte vajava kaerahelbepudruga. Lisaks ostisme tee pealt õhtuksöögiks liha, lõunaks oli varutud eri sorte konserve ja leiba, mida samuti tee pealt juurde ostsime.

IMG_20150812_204254

Kotis oli veel soe pesu magamiseks, vahetusriided, soe fliis ja kilejope, plätud laagripaigas tatsamiseks, telk, magamiskott, pleed ja matt magamiseks. Muidugi ka palju tikke, taskunuga ja lamp, kõiksugu medikamendid ja mõned hädavajalikud hügieenitarbed ning akupank telefonil elu sees hoidmiseks. Toidu tegemiseks väike kastrul ja plekk-kruus ja komplekt söögiriistu. Kuna tahtsime teekonnal täpsemalt silma peal hoida valisime RMK kaartide asemel detailsema topograafilise kaardi, mida välja printides tuli 36 lehte!

1 PÄEV Saku – Ohtu lõkkekoht 29 km 

Siinkohal kirjutan lühidalt väljavõtteid oma “matkapäevikust” ja lisan mõned retroperspektiivsed mõtted.

Väljusime kodus umbes kell 11. Ilm oli sel päeval palav ja päikesepaisteline. Isegi liiga palav. Kodust matkarajani oli u 4, 5 km ning sinna minev tee oma tuttavuses üpris igav, kuid jalg oli kerge ja kott tundus seljas mugav. Matkarajale jõudmist tähistas RMK silt – Peraküla 97 km. Lisaks neile siltidele, mis igal kilomeetril edenemisest teatasid aitavab suuda hoida valge-roheline-valge märgistus, mis erivatele pindadele väga hästi märgitud olid.

IMG_20150812_114331

IMG_20150812_114344

Algas Keila jõe äärne looklev tõusude ja langustega rada, kus oli kuum ja niiske. Kui eelneval kruusateel oli igav, siis seal küll mitte. Kauaks seda siiski ei jätkunud, sest ürpis varsti jõudsime taas kruusateele, mis pikalt ja sirgelt Keila poole suundus. Kott seljas oli juba raskem ning ammutasin lisaenergiat müslibatoonist. Kuuma tõttu tarbisime vett rohkem kui oleksime tohtinud. Viimaks jõudis risti vastu Pärnu maantee, mille juures (alles) Saku vallast välja jõudsime kuigi kõnnitud oli juba vähemalt 10 km. Edasi viis tee endiselt mööda kruusaseid külavaheteid, ümbruskond muutus laiuvate põldude ja mäletsevate lehmadega üha maalähedasemaks. Kuumusest õhkuv asfaltee oli väsitav ning otsustasime kaardi järgi suure ringi tegevas rajas väikese lõike sisse teha, kuigi polnud päris kindlad, et tee kellegi hoovi ei vii. Nii satuusime Aila nimelisse paarist talust moodustunud ilusasse külasse. Näha oli, et tegemist oli päris vana Muhmaad meenutava külakohaga, millest andsid tunnistust vanad aiadad ja madalad sammaldunud kiviaiad, mida ääristasid suured vanad vahtrad. Tee viiski lõpuks kellegi põldudele, kus sõbralikud inimesed meid tervitasid. (Matkajate vastu ollakse vist üldse sõbralikumad) Mööda põldmarju ja peakõrguseid nõgeseid täis kraave jõudsime taas suurte karjamaade vahele, kus lehmad pakkusid nii silmailu kui ka kopsurohtu. Selleks hetkeks olid minu jalad juba tõeliselt väsinud ja andsid sellest igal sammul tunda. Olime kokku leppinud, et peatuse lõunasöögiks teeme Keila mõisa pargis umbes kolme paiku. Imekombel püsisime enda püstitatud graafikus kuigi viimased sammud olid minu jaoks juba väga rasked. Mõisas olevast Harjumaa muuseumist lubati meil lahkelt veevarusid täiendada. Lõunaks sõime metsseakonservi ja leiba. Toit maitses ülemõistuse hästi ning tundsin uut jõudu. Oma rasket kotti uuesti selga vinnates sain aru, et puusanukid ja õlad kuhu koti raskus toetus olid juba valusad. Ka selg ei olnud asjaga väga rahul. Pargist välja minnes avastasime matkaraja sildi teispool üpris laia vett täis kraavi. Senini ei ole aru saanud, kas see koht oligi jõeületuseks plaanitud või lugesime kaarti valesti. Astumiseks olid vees kolm kivi. Logisev tellis ja mingi laiem betoonlatakas ei tekitanud just ülemäära julgust ning sain aru, et kogu varustusega vette kukkumine võib matka siinsamas lõpetada. Pargist leitud oksa abil saime siiski kuiva jalga üle. Edasi suundudes nägime lõpuks taas oodatud RMK silti, mis meie üllatuseks luges juba seitsmekümnendaid kilomeetreid. Kuid rõõmu ei jätkunud sellest kauaks, sest Siimu jalgadele olid tekkimas villid ja lisaks oli horisondil hakanud tekkima hirmutavalt tume pilv.  Laagripaigani oli käia ainult umbes 10 km, kuid keha oli juba väsinud ning motivatsiooni ei tekitanud ülemäära ka ees ootav lõputu kitsas kruusatee. Sel hetkel ei teadnud me veel hullem ootab alles ees. Lõpukilomeetritel sai vihm meid lõpuks kätte ning kallas nagu oavarrest. Märjad jalad, valutav selg ja laussadu muserdasid. Vahtisin üksnes oma jalgu. Tuju paranes hetkega kui Ohtu lõkkeplatsile jõudsime ja suurt katuse all olevat lauda nägime. Märgadest riietest välja pääsenuna ja sooja pleedi sees šokolaadi süües lootus naases kui mitte arvestada seda, et paraku oli tule tegemiseks jäetud meile üksainus halg. Märjast võsast saime õnneks piisavalt tulehakatist ning õhtusöögiks valmis ülesoolatud riis ja grillvorstid.  Jalanõud kuivamas ja kõhud täis vajusime oma telki ära.

1

Jätkub…

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s