100 kilomeetrit ja veel veidi. Vol 3

4 Päev Vihterpalu lõkkekoht – Spithami 35km 

Suvise matkasaaga lõpetamiseks pean esmalt mainima, et sihtpunkti kohale jõudes ei olnud mul enam meeleski viimase päeva emotsioone kirja panna ning selle tõttu pole sellest päevast jäänud mälestused nii detailsed. Küll aga mäletan kindlalt seda viimast ööd metsas kui mõtlesin magamise ajal, et mul pole elu sees nii külm olnud. Otsustasime enne magama minekut telgi lõkke äärde tuua. Ja mõne aja pärast oligi juba tunda telgis sooja mõnusat õhku, kuigi pidime selle eest maksma suurtel kruusakividel magamisega. Paraku kustus lõke öösel ära ning tundus, et saabunud on talv. Kella viie ajal hommikul mõtlesin lõpuks üles tõusta, kuid  otsustasime siiski veel hõõguvasse lõkkeasemesse uue tule teha ning kuidagiviisi õnnestus veel paar tundi magada.

Tagantjärgi mõeldes oli see ilmselt õige otsus, sest ees oli ootamas kõigist läbitud vahemaadest pikim. Peale hommikusööki ja tavapäraseid asjatoimetusi selgus ka teine tõsiasi – minu kannad ei tahtnud jalanõudest midagi kuulda ja otsutasid kohe valutama hakata. Sel korral end enam piinama ei hakanud ning alustasin päeva valuvaigistite poolt osutatava abiga. Viimane ots meie matkast kulges pea kogu ulatuses mere ääres. Kadakad, avarad merevaated, luigeparved ja hoolitsetud suvekodud.

IMG_20150815_105630

IMG_20150815_115320Vaatamist jagus ja veidi aja pärast jõudsime Kolviku järvedeni, mille juures ühelt poolt vaatab vastu meri ning teiselt käelt kohe soolaseveelised järved, mis tegelikult on merest kiviklibuvalliga eraldunud lahed. Sealt avalduvad panoraamilised vaated olid vägevad ning edasi sukeldus tee rannaäärsesse metsa, suundudes mööda rannikut Keibu küla poole, mis osutub pildiraamatulikult ilusaks jõukaks suvituskülaks.

IMG_20150815_132616 IMG_20150815_132646 IMG_20150815_132637 IMG_20150815_133028

Lõunasööki plaanisime Keibu lõkkeplatsidel, lootuses, et meil õnnestub vett soojendada ja midagi toekamat süüa. Kuid käes oli laupäev ning veel mõnusad soojad augustikuised ilmad meelitasid mere äärde palju rahvast. Näeme tee ääres ridamisi autosid. Inimesed on randades ja metsas. Hõivatud on kõik puhkekohad ja järve-mereäärsed alad. Püütakse kala ja korjatakse marju. Grillitakse ja juuakse õlut. On tunne nagu pool Tallinna oleks Nõva metsadesse ümber kolinud, kaasas kogu elu. Ausalt öeldes olime selleks hetkeks üsna väsinud, vaikuse ja rahuga harjunud. Kitsastel teedel autodega mööda loksuvad inimesed, kellest kõigil peale juhi on nägu telefonile suunatud, häirivad meid. Ilmselt on üheks põhjuseks ka see, et oleme taibanud kui raske on läbida jala vahemaad, mis tundub autoga pea olematu. Otsutame leppida järgi jäänud konserviga ning viskame end ühe lõkkeplatsi läheduses suvalise puu najale istuma. Meiega tuleb juttu rääkima üks selle lõkeplatsi hetkelistest asukatest, kes ka ise matkamisega tegeleb. Nagu juba mainisin ollakse matkajate vastu enamjaolt sõbralikud…

Peale lõunasööki suundume kangete jalgadega taas teele. Matkarada liigub veid aega mööda tühja randa liiva sees ning on palav ja raske kõndida. Peame taas varsti peatuma, et liivahunnikuid jalanõudest välja kallata ning satume Lepaaugu järve ääres järgmise telkide ja autode kogumiku juurde. Peale seda suundub rada mereäärsetesse hõredatesse männimetsadesse, kus kõndimiseks on ainult ühe jala laiune tee. Seal saame taas rahu ja vaikust tunda. Küll aga hakkab väsimus võimust võtma ja hommikul võetud valuvaigistid on oma töö ilmselt lõpetanud. Taas loodan oma usaldusväärsele jalutuskepile ning ootan innukalt iga kilomeetri silti, mis meid Perakülani juhatab. Ümbritsev loodus on ilus ja rahulik ning juba mõnusalt tuttavlik, kuid viimased 10 km matkarada on väga rasked.

IMG_20150815_152040

Ka siis kui silt näitab Peraküla looduskeskusesse kõigest 1 km, tundub tee igavesti venivat. Lõpuks siiski jõuame kohale ja oleme pettunud, et ei näe kuskilt suurt silti, mis kuulutab, et oleme saabunud raja algusesse. Joome vett ja sööme energia saamiseks šokolaadi. Pean võtma veel ühe valuvaigisti, sest meie sihtpunktiks on Spithami küla, kuhu on veel vähemalt 7 km. Seda vahemaad oleme varem nii ratastel kui autoga läbinud ning tuttava tee tõttu läheb algus üpris hõlpsalt. Kuid metsavaheline kruusatee hakkab venima ning väsinud vaimuga üritame mängida mõnda sõnamängu, mis eriti kuhugi jõuda ei taha. Kui lõpuks kaugusest maja paistma hakkab saame vist mõlemad energiasüsti. Saun, soe toit ja voodi silme ees, on samm lõpumeetritel ergas ja kohale jõudes ei vajugi ma muru peale kokku nagu vahepeal vaimusilmas ette kujutasin. Lõpetuseks saan pühapäeva puhata vaiksel ja päikeselisel mererannal.

IMG_20150816_162837

Advertisements

One thought on “100 kilomeetrit ja veel veidi. Vol 3

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s